Munasarjade stimulatsioon

 Ma olen viljatusravis töötanud 1,5 aastat ja lõpuks tuli minu kord proovida seda, mida ma teistele olen õpetanud. Nagu ma eelmises postis kirjutasin, siis 17 detsmber käisin Kase juures, kes tegi mulle stimmiplaani valmis ning 18 detsember õhtul alustasin süstimisega. Jätsin ära alkoholi, trenni, saunad jms lõbusad üritused. Olgem ausad, trenni ma tegelikult juba ei teinudki, sest ma ei saanud ei tava-ega spordirinnahoidjaid kanda valu tõttu, mis vähk ja lümfisõlmed tegid.

Paanika-jaanika nagu ma olen, siis pidin igakjuhuks veel 10 korda üle vaatama, kuidas Gonal-F ettevalmistada ja süstida, kuigi tegelikult ma tean kuidas kõik käib - lihtsalt hirm midagi valesti teha on nii suur. Ütlen ausalt, kui tuli hetk, kus lõpuks pidin ennast hakkama torkama, siis korra võttis käe seisma. Ma isegi ei mäleta, millest ma mõtlesin, aga kui olin mõtted ära mõelnud, siis lõpuks lihtsalt lõin nõela sisse ja süstisin ravimi ära. Loomulikult dokumenteerisin seda filmilindile. Peale esimest süstimist kadus see väike mentaalne blokk ära ja edasipidi olid süstid köki-möki. Gonal-F süstisin õhtuti ja Cetrotide’i hommikuti. Minu jaoks Cetrotide’i süst ei olnud valusam, aga vot Diphereline(trigger) oli ikka päris valus.  Paar korda sain endale väiksed hematoomid ka, kuid muud midagi ei olnud. 

23 detsember käisin monitooringus, et vaadata kui palju folliikuleid on, vajadusel muuta ravimidoosi ja panna paika OPU aeg. Mõlemas munasarjas arenes 13 folliikulit, paremas rohkem kui vasakus. Kaebusi mul ei olnud, kõhuvalu jms ka mitte. Panime paika OPU ajaks 30 detsember.

30 detsember lõpuks OPU päev! Ausaltöeldes, ma kartsin, et kuna ma ei tundunud mitte midagi alakõhus kuni OPU päevani, et siis nkn midagi on valesti. Aga vot, hommikul mul oli igas asendis ebamugav olla - ma käisin nagu rase/sünnitaja ringi - aeglased liigutused, puusaringid toetades käsivartega voodi peale. Nii pull, hoopis teine tunne. Tegime veel ühe selfie Tuuli ja Triinuga ning minek opituppa. Opitoas võttis mind vastu anestesioloog Rutt, kellega ma olen koos töötanud. Veits rääkisime, kuni jäin magama ja ärkasin palatis. Ma siiralt loodan, et ma olin normaalne, kui mind opitoas korra äratati, sest ma ei mäleta midagi. Palatis ma olin üksi ja kuna mul oli uni kohe suht läinud, siis hakkasin telefoni otsima. Ma tean, et ei tohi üksi püsti tõusta ja kõndima minna, aga kuna ma olen juba selline veits rebel, siis ma korra tõusin ja võtsin öökapilt oma telefoni. Natukese aja pärast tuldi vaatama, korra RR mõõtma, tehti Diphereline’i süst tuharasse, et mu munasarju kaitsta keemia eest ning Tuuli tõi mulle kohvi ja kommi. Pärast tunnistasin Triinule ka üles, et ma iseseisvalt korra püsti tulin ja telefoni võtsin. Aga ma tundsin ennast ülihästi seal ja umbes tunnike hiljem sain kargud alla ja läksin koju... või tegelikult shoppama, sest ma ikkagi olen rebel ja teen kõike risti-vastupidi. 

Valuvaigisteid ma peale protseduuri ise ei võtnud (OPU lõpus sain 1g paracetamoli ainult), kõhus oli paar päeva selline ebamugav tunne veits kui kiireid liigutusi tegin, aga muidu oli kõik korras. 

Õige tass

Pohmaspeaga :D